Lihavõtted ehk munapühad ehk ülestõusmispühad, kiigepühad, kevadpühad on liikuvad pühad, algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva.
Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist.
Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Üldse kuulusid tuppatoodud pajutibud lahutamatult pühade juurde. Kes polnud neid varem soetanud, tõi nad munavärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli. 20. sajandil oli tavaks ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Samuti ajatati hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehiti tube.
Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.
Laialt levinud uskumuse kohaselt on see päev, mil päike varahommikul tõustes taevas tantsib. Seda on mindud välja vaatama, mõnikord tõustud mäe otsa või ronitud pööningule. Kes päikese kiikumist ei vaata, selle saab kurat oma võimusesse.
Lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et - nagu kujundlikult on üteldud – vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse.
.jpg)
