Vastlapäev 16.02.2021

 Vastlapäev (ka lihaheitepäev, pudrupäev, liupäev ~ liugupäev) on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu. Paastuajal on keelatud lõbustused ja rammus toit, seega kasutati vastlapäeva, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu.

Vastlapäev kuulub nn. liikuvate pühade tsüklisse, mis pärineb vanast kuukalendrist. Selle kohta on traditsioo­niline ütlemine: vastlapäev nõuab noortkuud ja teisipäe­vast päeva.

Vastlapäev on meie rahvakalendris üks populaarsemaid tähtpäevi, tema peamised traditsioonid on tänapäevani ela­vana püsinud. Suurest liikuvusest tingituna on vastlapäev enda ümber koondanud väga mitmesuguse algupäraga muistseid uskumusi ja kombeid, mis põlvnevad sageli ka eri aegadest.

Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liu­laskmine, millega taotleti head lina- ja kanepikasvu: mida pikem liug, seda pikem lina. Sellega sele­tuvad rohked kombed ja maagilised toimingud, millega püüti linakasvu mõjutada.

Suur osa linatööst – kitkumine, sugemine, ketramine, kudumine – kuulub pea eranditult naiste töö hulka.

Kui kelku ei olnud, kasutati palgivedamise järelrege. Kõige sagedamini viidi aga sõiduregi, millel aisad eest võetud, mäe otsa, seltskond asus peale ja sõit läks mäest alla. Lastel käis asi lihtsa­malt. Kelgu puudumisel istuti pingile, millel jalad ülespidi, isegi kuuseoks aitas, rääkimata istmiku peal laskmisest ja jalaliust. Vastlasõite tehti ka hobusega – ikka, mida pikem sõit, seda pikem lina. Mindi sugulaste ja tuttavate juurde, sageli ka kõrtsi.

Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu!

Liumäele tehti muiste ka tuli üles, kust siis kelkudega läbi sõideti. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.

Teiseks oluliseks vastlapäeva traditsiooniks oli seajala söömine, mis oli tuntud enam-vähem üle maa. Seajalad keedeti kas ubade või hernestega, harva kapsaga. Seajalg võeti isegi liumäele kaasa. Sõrmi ei soovitatudki rasvast puhastada (noolida, lakkuda), ka nägu võis olla rasvast läikiv. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud.

Laialt on tuntud ka mänguasi – vurr (urr, urri-, uuriluu, un’n), mida tehti seajala kondist. 

Vastlapäeval küpsetati ikka leiba. Tehti ka veel mitme­suguseid kukleid ja kakukesi.

Eesti traditsiooniline vastlatoit on herne- või oasupp ja seajalad, uuemal ajal ka vahukoorega vastlakuklid.

Kuna vastlapäeva peeti naiste pühaks, oli enamus naiste käsitöid sel päeval keelatud, eriti ketramine – kardeti, et see kahjustab linakasvu või mõjub halvasti sigadele. Selle­vastu oli aga nööri ja paelte palmitsemine soovitatud, need pidid siis siledad saama, nii et sobisid kevadel kiigeseppadele kinkida. Töökeelud-käsud, samuti ilmaended ongi ena­masti suunatud hea linakasvu saavutamisele.

SÕBRAPÄEV 14.02.2021

Valentinipäev on armunute päev, mida tähistatakse 14. veebruaril. Soomlased ja nende eeskujul eestlased tähistavad seda ka sõbrapäevana. Sel päeval avaldatakse armastust, peetakse meeles kalleid inimesi ja tehakse neile kingitusi. 

Valentinipäeva tähistamine on seostatav Vana-Roomas tuntud Lupercalia festivaliga – viljakusmaagiaga seotud pidustustega, mida peeti 15. veebruaril jumal Faunuse auks. Faunus oli antiikmaailma viljakusjumal, loomakasvatuse ja põllutöö kaitsja. Kuna ka püha Valentin oli karjakaitsja pühak, võib oletada, et kaks kultust võisid omavahel seguneda, liiatigi, kui tegemist oli lähestikku asetsevate päevadega (14. ja 15. veebruar).

Sõber on keegi,

         kelle pilk on soe,

sõber on keegi,

        kes peitu ei poe.

sõber on keegi,

       kes vigu ei loe,

sõber on keegi,

       kes alati toeks!

Toredat sõbrapäeva!

Valge Yin metallpühvli aasta 12.02.2021

Hiina kalendri järgi algab täna uus aasta. Valge Yin metallpühvli aasta algus on seega 12. veebruaril 2021 ja see kestab 31. jaanuarini 2022. aastani.

METALL PÜHVEL võib olla jäik ja vahel lausa käre. Oma loomult on ta ambitsioonikas, edule orienteeritud ja vankumatult järjekindel. Aasta koosneb kahest elemendist Metall ja Maa. Nende energiate koosmõju loob pildi vastupidavust, otsusekindlast ja süsteemsest energiast. Ei midagi juhuslikku, kõik toimub vastavalt kavandatud (aeglasele, pikaajalisele) plaanile. Pilt on läbimõeldud, detailne, kuid varjatud. Metall Pühvli aasta ei toeta armastust, abielu, ega suhteid, sest partnerluse energia on madal. Raskusi on tööÖ leidmisega ja raha tööle panemisega, sest selle valdkonna energia on madal. Aasta räägib palju rahast, kuid ise ei ole võimeline suurt raha saavutama. Ka enesejuhtimise ja teiste juhtimise energia on madal. Seega on praegu parim aeg, et õppida, ennast täiendada, ja saadud tarkusi-kogemusi-oskusi igapäevaelus kasutada. Pühvel võtab rahulikumalt ja me harjume olukorraga ning uue haigusega.

Pühvel on töötegemise ja sihikindluse sünonüüm. Seetõttu on sellel aastal enamikel inimestel oodata positiivseid arenguid. Kui suured need arengud olema saavad, sõltub sellest, kui palju iga inimene on valmis ennast pingutama. Raskustele ei tohi alla anda, vaid need tuleb ületada.

Metallpühvel raskusi ei karda. Ambitsioonide täitmine saab olema üheks peamiseks eesmärgiks enamikele inimestele. Peamine on see, et tuleb vaadata tulevikku. Peaasi, et oleks piisaval määral tööd. Raskuste tekkimisel tööalases elus, kandub see kiiresti ka muudesse eluvaldkondadesse. Rahaasjad on sellel aastal samuti paranemas. Need, kes on pidanud taluma rahaliste vahendite nappust, võiks see aasta kaasa tuua väga positiivseid arenguid.

Hüvasti Rotiaasta

Küünlapäev ja Tartu rahulepingu aastapäev 02.02.2021

Küünlapäev, nimetatud ka küünlamaarjapäevaks, kohati (Lääne-Eestis) pudrupäevaks, oli minevikus üks olulisemaid südatalve tähtpäevi. Muistses looduse- ja töödekalendris oli küünlapäeval oma kindel koht. Sellega lõppes kesktalve periood ja lõppesid ulatuslikud pühadki. Algas kevade ootus ja ettevalmistus uueks tööajaks.

2. veebruaril kirikukalendris on see neitsi Maarja puhastamise püha.

Eesti rahvakalendri järgi on küünlapäev üks tuntumaid talvepoolituspühasid. Sel päeval oli tavaks öelda, et murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki.

Küünlapäeval antakse külmale (s. t. talvele) lõplik ja viimane hoop – külma süda lüüakse lõhki. Kevade märgid hakkavad end vähehaaval ilmutama: küünlapäevast hakkab talvel teine silm vett jooksma, kõrred „lund vihkama“, siga „kõrva paistma“ jne. 

Küünlapäevast algas teenistuslepingute sõlmimine. Palgati aastasulaseid ja teenijatüdrukuid, suvilisi ja karjaseid. Ka mõisamoonameeste ja rentnike kohakaubad tehti küünlapäeval või siit alates. Lepingud sõlmiti sageli kõrtsis, kuhu selleks kokku mindi. Lõuna- ja osalt ka Lääne-Eestis nimetati teenijate kauplemist mokalaadaks.

Küünlapäeva on peetud ka naiste pühaks. Naistele anti rohkem vaba aega, nad käisid külas, kohati ka kõrtsis. Mehed tegid siis naiste koduse talituse. Küünlapäeva päikesepaistest loodetakse naistele sel aastal head tervist.

Ka nn. küünlapuna – punase lisandusega viin või ka koduõlu, mida joodi küünlapäeval, – nimetati sageli naistepunaks. Kes puna jõi, pidi olema suvel punane, s. o. terve; ka pidi puna kaitsma sääskede ja teiste söödikute nuhtluse eest.

Küünlapäeva toitud: söödi järele jäänud jõulutoite või selle sarnaseid toite, lisaks veel seapea, seajalgagu ja -külge ning tangupudru. Söödi odratangu- või odrajahuputru.

Ketrustööd pidid küünlapäevaks lõppema. Ilmad muutu­sid valgemaks, algas kangaste kudumine. Läänemaal on küünlapäeval kohati (Karuse) kangaid kääritud. Põllutööde alguseks (jüripäevaks) pidid kangad kootud olema. Ketrustööd olid küünlapäeval keelatud.

Küünlapäeval mainitakse ka küünalde valmistamist, need pidid siis hästi valge tulega põlema.

 Lumesadu ennustab head viljasaaki. Halb enne on küünlapäeva sulal. Tuntud on ütlemine: „Küünla sula ja mareta põud on nälja ema.“ Sula ilm ennustas külma kevadet.

Vanasõna – küünlapäeval pöörab karu teise külje. 

2. veebruaril on ka teine tähtpäev Eestis - Tartu rahulepingu aastapäev.

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel: Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt ja Ants Piip.

Rahvusvaheline kallistamise päev 21.01.2021

Kallistamise päeva tähistatakse seetõttu, et julgustada kõiki sagedamini kallistama oma peret ja sõpru. Kallistus tugevdab immuunsüsteemi, vähendab stressi ja südamehaiguste riski. 

Unusta oma häbelikkus ja tagasihoidlikkus ning rõõmusta oma pereliikmeid, sõpru ja häid kolleege ühe korraliku kaisutusega!

1. Kallistamine on kõige universaalsem ravi kõikide haiguste vastu.

2. Kallistamine mõjub nii vererõhule kui vereringele.

3. Kallistus toob hea tuju.

4. Kallistamine ei röövi su väärtuslikku aega.

5. Kallistused hoiavad meid elus!

6. Poisid, keda kallistatakse, on targemad.

7. Kaisus magamine hoiab suhte korras.

KOLMEKUNINGAPÄEV 06.01.2021

TÄNA ON KOLMEKUNINGAPÄEV: tähista seda jõulukuuse väljaviimisega.

 Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine.

Meie esivanemate traditsioonid ja uskumused selle päeva kohta.

Eesti rahvakalendris tähistas see jõuluaja lõppu, olles ühtlasi jõuluaja viimane püh. Sel päeval eestlased tõid veel õlgi tuppa, sõid pühade aja toite ja täitsid muid jõulukombeid. 

Kolmekuningapäev lõpetas talurahva jaoks jõulupühad. 6. jaanuaril oli mitmel pool Eestis (eriti Lääne-Eestis) kombeks käia külas, ka maskeeritult. Kõige sagedamini riietati ennast karuks, kureks või kolmeks kuningaks.

Päev lõpetas ka töökeelu, mis jõuludega kaasnes. Vanasti tohtis jõuluaja algusest kuni kolmekuningapäevani teha vaid hädapäraseid ja edasilükkamatuid töid, näiteks talitada loomi. Vokid olevat jõuluajal lausa ära peidetud olnud, sest ketramine oli üks tähtsamaid talviseid töid. Võib-olla seostub ketruskeeld oma ürgses algupäras kuidagimoodi ka päikesekultusega, sest et vokiratta liikumine meenutab päikeseratta ringlemist.

 Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele - neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.

6. jaanuaril valati veel õnne ja üritati tulevikku näha. Mõnel pool nimetati kolmekuningapäeva isegi „kolmandateks jõuludeks“.

Vähemalt üks traditsioon kolmekuningapäeva kunagisest funktsioonist elab edasi ka tänapäeval: "head uut aastat" homme enam ei sobi öelda. 

6. jaanuaril viidi jõulu- ja näärikuused toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa või põletati pidulikult. Põletamise komme on viimastel kümnenditel levinud ka Eesti linnadesse.