Romantilises kirjanduses kõneldakse sõnajalaõie otsimisest jaaniööl. Seda käivad metsast otsimas armastajapaarid, kellele müütiline sõnajalaõis (tegelikult sõnajalgtaimed ju ei õitse) tähistab armastust. Seepärast esinevad sõnajalaõie ja jaaniöö motiivid sageli romantilises luules ja muusikas. Jaaniõhtu ja -ööga seostatakse ka Eesti looduses suviti esinevaid jaaniusse, kes heidavad öösiti fosforestseerivat valgust tänu bioluminestsentsile.
Jaanituli
Tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Tuli pidi olema pilgupüüdjaks kaugemalt vaatajaile ning omama külgetõmbejõudu. Jaanitulel käimise maagilist otstarvet vahendavad regilaulus üle oma ajastu säilinud loitsusõnad, mis kutsuvad kokku kõiki lastest kuni raukadeni ning tulekraamigi ühes tooma, manades tulematajääja põllud umbrohuseks, ta enda uniseks ning töödes saamatuks.Üle tule hüppamise algne funktsioon tuleb ilmsiks meiegi rahvapärimustes, kuigi komme on aegade kestel kujunenud noorte meelelahutuseks.
Eestlaste jaanitulekombestikule annab oma näo kiikede rohkus. Kiikumiskombel on ka algselt olnud maagiline eesmärk, et mõjustada põldude kasvujõudu ja viljakust.
Õllejoomine jaanitule juures on vana komme. Õllel on ohvrijoogina olnud jaanituleriituses oma osa täita.
Tugev on saunaskäimise traditsioon, kusjuures kümblemise positiivne mõju liitub vihtlemise mõjuga.
Kõige populaarsem tulevase ennustamise viis on päeva üldiseloomule kohane lillepärja padja või pea alla panek ööseks.