TÄNA ON KOLMEKUNINGAPÄEV: tähista seda jõulukuuse väljaviimisega.
Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine.
Meie esivanemate traditsioonid ja uskumused selle päeva kohta.
Eesti rahvakalendris tähistas see jõuluaja lõppu, olles ühtlasi jõuluaja viimane püh. Sel päeval eestlased tõid veel õlgi tuppa, sõid pühade aja toite ja täitsid muid jõulukombeid.
Kolmekuningapäev lõpetas talurahva jaoks jõulupühad. 6. jaanuaril oli mitmel pool Eestis (eriti Lääne-Eestis) kombeks käia külas, ka maskeeritult. Kõige sagedamini riietati ennast karuks, kureks või kolmeks kuningaks.
Päev lõpetas ka töökeelu, mis jõuludega kaasnes. Vanasti tohtis jõuluaja algusest kuni kolmekuningapäevani teha vaid hädapäraseid ja edasilükkamatuid töid, näiteks talitada loomi. Vokid olevat jõuluajal lausa ära peidetud olnud, sest ketramine oli üks tähtsamaid talviseid töid. Võib-olla seostub ketruskeeld oma ürgses algupäras kuidagimoodi ka päikesekultusega, sest et vokiratta liikumine meenutab päikeseratta ringlemist.
Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele - neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
6. jaanuaril valati veel õnne ja üritati tulevikku näha. Mõnel pool nimetati kolmekuningapäeva isegi „kolmandateks jõuludeks“.
Vähemalt üks traditsioon kolmekuningapäeva kunagisest funktsioonist elab edasi ka tänapäeval: "head uut aastat" homme enam ei sobi öelda.
6. jaanuaril viidi jõulu- ja näärikuused toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa või põletati pidulikult. Põletamise komme on viimastel kümnenditel levinud ka Eesti linnadesse.
